1,2,3 oktoober

Suuuur edu on mind jälle saatnud! ähöhöh! :D:D:D
(see lause on ühest filmist ja seda tuleb eriti debiilse häälega öelda, muideks...noh niisama ütlesin :D )

Aga lähme siis kohe asja kallale!
Ma olen vahepeal eriti käbe olnud edasiminekute juhtimisel ja minu tegevusi on lõpude lõpuks kroonitud kohe eriti suurepäraste tulemustega! Oli deep lause ju? Ma väga üritasin ! wink wink ;)
...ja peale neid 3 päeva olen ma kohe eriti ära tõusnud, oks laiali, arbuusid kaenla all XD
Mida rohkem õnnestub, seda rohkem hakkab aju igasuguseid ideid ja fantaasiaid genereerima. Mina nt. olen ennast juba väga ära mõelnud- millest, hakkan ma kohe rääkima.
Motivatsioon on tagasi(loe: mott on laes) ja ma olen hakanud isegi sellist, siimaani võimatuna tunduvat, ideed mõtlema, et ma isegi võiksin täitsa päriselt ratsutamistrenni teha! Okouuu! Siinkohal tuleb ära mainida, et ratsutamine ON olnud minu jaoks luksus viimased 2,8 aastat. Kuna selle aja jooksul ei ole ma hobuse seljas olnud isegi kokku arvestatult mitte nädalat!(st. siis 7 päeva) Ja on kummaline, kuidas harjumus kaob ja selle asemele tekib ainult tühi tunne. Kala näoga vaatasin, kuidas teised teevad trenni, lähevad aja jooksul järjest tasemeid viisi edasi, mina stoppan paigal ja ei jõua isegi enam tahta.
AGA NÜÜD!!! OHOHOHOHOHOOOOOOOOOOO!!! Sain näpu, võtan käe!

1. Oktoober.
Maabusime talli. Kaie, Ave, mina. Kuna ilm oli ilus ja soe siis Kaie ja Ave kakkusid maastikule. Mind jäeti ihuüksi talli molutama! Uuu-uu-uuu! Ma olin väga rahul sellega tegelt ja aeg läks kiirelt , mingeid suvalisi asju tehes. Aa..mineraale mõõtsin ju, pärast tuli välja, et valesti sest ei olnud ju vaja juhendit lugeda :D Muid asju korraldasin ka, niiet tunni aja pärast olin ma ilges ajahädas. Okay then. Tatu sisse, puhtaks, valmis. Minu parem käsi on siiski veel nii nõrk, et jalgu ma teha ei jõua ja kaitsmete kummikinnitusi ei ole ka võimeline kinnitama. Sisq aitab alati hädast välja see-eest :D

Läksime maneezi. Õues oli juba pime.
Kordet siis! Liigsed kommentaarid on üleliigsed, kuna tatt kihutas kordel kagu segane! Hüples ka, ma korra tundsin muret oma näppude pärast jälle, tõmbas veits kõvemini nöörist ja juba olidki näpud valusad ja tulitasid.
Ära ole kuri mu peale sest praegu on mu maailma naba ikkagi see näputeema, mind ennast ka juba häirib sest ükskõik, mis ma ei teeks, alati tuleb jälgida kuidas ma oma kätt sätin :S
Mingi aja pärast sai tatukas ikka enam-vähem stabiilselt jooksma. Galoppi ei teinud, traavist piisas. Väsis ära ka :)
Õega juba kodus arutasime, et võiks proovida käekõrval- mina seljas- kõndimist. Mõeldud tehtud! Alguses kõõlusin paar korda ja siis hops selga :) Pisi oli hästi rahulik, seisis ja otsis tasakaalu. Õde kõnnitas meid. Kiitsin hästi palju, patsutasin ja rääkisin samal ajal, tundub, et emotsioon jäi hea sisse, kuna mingit närvitsemist ega tõmblemist ei olnud. Jäime seisma, säärtega surusin ja ütlesin sammu, läks! Mitu korda nii...ja töötas! :) Lõpuks väsis natuke ära ja hakkas hääästi aeglaselt - uimaselt kõndima, no ma olen paras paks ka ju, vaene lapseke küll :D
Saime siis Josera müslid ka kätte, see on täpselt selline, et pane piim peale ja hakka ise sööma :D Ausõna, lõhn on ka parem, kui inimeste müslil, rääkimata ilusast välimusest :D
Andsin seda siis poiskale peale tublit trenni, ta lausa neelas selle alla! Õgis ja kugistas nagu näljahädaline, ju siis oli väga maitsev. Kunagi ammu olen ma teda veel niimoodi õgimas näinud, siis neelas ta Derby lisasööda graanuleid. Subli ja Krafti puhul ta sellist isu välja ei ole näidanud. Päris naljakas ikka :) Aga jah, müslit hakkab ta saama peale igat trenni, kuna see on suhtelistelt kõrge energiasisaldusega..ja lisaenergiat ei ole meil ju vaja.


2. oktoober
Oli meil tallis kaasas eesti kolmevõistluse maailmameister oma sõbranna kõvera lõuaga koerakesega. Daam koerakesega eksju onju. Plaan oli jooksutada lihtsalt, hiljem küpses idee ka paar kõksu teha aga see jäi ajanappuse tõttu soiku. Aga vabahüpped tuleks lähitulevikus küll ära organiseerida jah! Tõime hobused sisse, puhastasime ära, kaitsmed peale, ja läksime platsile. Beebi lakk sai ka ära kitkutud ja sirgeks lõigatud meie külalise poolt :D Tahtsime lahti lasta aga kuna keegi tegi trenni siis me ootasime, senikaua tutvusid hobused ja koerake. Mõlemale hobusele meeeeldis täiega see koer :D ..ja ma ei ole ühtegi teist koerakest näinud kellel oleks hobustest niiii savi olnud :D Ühesõnaga väga vahva oli seda nuusutamist ja ninnunännunutsutamist vaadata :D Kunagi siis lasime lahti, hobused turbotasid joosta ja hüpelda ja sadakond vigurit sai mänguhoos ära tehtud :) Pärast tuli pikalt maha jalutada. Tatul avastasin väikse haavakese sadulavöö kõrgusel esijalal väikse mädakoldega, see sai ära pestud ja lilla peale pandud. Olgu öeldud, et järgmisel päeval sai sama nüke tehtud aga siis oli haav juba poolenisti ära kuivanud ja hästi ilusaks läinud :) Ega siis midagi, pärast kaitsmed maha, müsli ette ja välja.


3. oktoober
Minu triumf ! :D
Tuju oli laes juba talli jõudes :D Lihtsalt, lampi, ilma mingisuguse põhjuseta :)
Tõime õega hobused sisse, puhastasime ära, panime valmis ja läksime maneezi.
Mina asusin kordet tegema, tatu oli igavene uimerdis ja laiskvorst ja ei kuulanud mind üldse, ma ei tea kui kõvast ma pean talle midgi ütlema, et ta suvatseks must välja teha. Kuuleb aga ei tee, ma läksin vahepeal suht pahaks, ta ei viitsinud eriti ümargust ringi ka joosta, ikka oli vaja kuskilt ringi kandilisemaks näpistada. Aga pluss oli see, et ta oli rahulik :)
Kordetasin ära, väga pikalt ei teinud ja kuna õde sõitis veel siis otsustasin ise kõõluma hakata..aga enne kui ma arugi sain olin juba jälle Poiskal seljas :D Paar korda tglt kõõlusin ikka ette, kõndisin, kõõlusin, oli küll rahulik :) Aga jah, sai teoks ajalooline sündmus, ma olin lahtiselt oma Pisikesel seljas :))) Oli hästi rahulik, see ei olnud temale nagu üldse mingi sündmus...seevastu minul oli seal seljas küll kriips nii kõrvuni kui vähegi oli võimalik :D hähä! Kuna ta tõmbas pea kohe alguses alla ka kriiksutas suulisi (mida ta varem muide ei ole teinud) siis õdekas soovitas, et ajada ta kõndima siis ta ei hakka lollusi välja mõtlema. ma lükkasin siis sääred peale ja hakkasimegi kõndima :D Töötas säärele! Uskumatu! Ratsmetest oli ka suhteliselt juhitav, kuigi tõmbas oma pea just teisele poole pikaks. Ega ta ei peagi ju kohe suppper ratsahobune valmis olema, algus oli igaljuhul super hea :) Aga muidu oli ta paras makaron :D Kael pikkas ja kõikus ja ei toetunud mitte kuskile ja õige sõna on makaron :) Noo siis asi ei piirdunud ainult kõndimisega ju :) Traavi kah! Udasin säärega satuke ja sõnadega ütlesin traavi ...ja tõusiski traavile! :o Mingi 3 korda tegime traavikest niiviisi mingi paar-kolm meetrit korraga, siis jäi ise sammule...aga niiiiii tubli ikkagi! Ma ei jõua teda ära kiita lihtsalt :) (Kõlab nagu kettas emo teen edward cullenit nähes onju :D) Väike accident ka, Kaie Beebi ehmatas millegi peale, mille peale Truman ja Imbu-Timbu-Limbu ka hüppasid, ma instinktiivselt võtsin kohe ratsmed lühikeseks ja tõmbasin ratsmetest- Pisi kohe- Hõkkk - ja seisis! Ei sammukestki kuskile , ei mingit taidlemist. Lihtsalt seisis ja kui pinge vaibus kondisime sama rahulikult edasi nagu ei oleks midagi juhtunud, peale seda ju hakkasin traavitama :) Selles mõttes on mul vedanud, et ta ei ole eriline ehmataja! Kaie oma seevastu on hull ehmataja, suhteliselt x asjade peale hüppab kõigi nelja jalaga õhku :D
Aga jaaa...pärast kõndisin veel maha korralikult, andsin nämmi müslit ja jäi sisse õhtust söötmist ootama, kuna kell oli juba nii palju, et sõbereid hakati ka sisse tooma :)

Aga ma olen nende 3 päevaga ülirahul!
Täna on ka auto minu käes, tahaks talli minna...jooksutada või siis lihtsalt puhastada ja väliplatsile kõndima minna :)
We`ll see :)

Ciao-pakkaaaaa
H.