Oh oh oh, yeah, I'm Mrs. Reggae Ambassador! :D

Selline lugu siis täna :D


Alustuseks jälle ood mu hobusele!
La-la-la-laaaa! He`s such a genius! :D

Ülistuslaulu põhjuseks on laupäevane trenn , kus ma jälle, ülla - ülla täitsa ratsutasin kohe!

Kõik läks siis samuti teada tuntud rada pidi- sisse, puhtaks, kostüüm selga, maneezi, korde, kõõlumine, selga. Sujus hästi kõik! Kerge närvitsemine ja tähelepanu hajumine tekkis ainult siis kui laste bande otsustas maneezi tulla jooksma ja karjuma jaaa kohtunike platvormile hüppama. Ma läksin ise ka päris kurjaks sest minu oma ei olnud ainus hobune kes närveldama hakkas...ja kui keegi teine on närvis siis on kindlalt minu oma järgmine, kes selle emotsiooni silmapilkselt üles korjab :)) Paramparaaa!
Aga hiljem siis... olin järjekordselt lahtiselt seljas. Pöörasime ilusti sääre peale, jäime ilusti seisma kui vaja oli...ja traavikest tegime kaaa. Seekord ma tegin kohe päris mitu korda traavi ja sõitsime mööda suurt ringi. Kõik oli väga hea ja tatukas oli super tubli, ma ei jõudnud teda piisavalt ära kiita :) Loomulik talent! Kuidas ta küll kõike juba teab, enne kui mina küsima tulen :D Mainiks ära veel, et seljas olin ma kuskil max. 15 minti ja sel ajal oli ta ülirahulik, kuulas huviga ja jälgis mind. Enam ei olnudki tuterdav makarontsik, täitsa soliidne enesekindel samm oli.
Sama päeva õhtul sain trauma ka muidugi! Mitte füüsilise vaid vaimse. Keegi ütles mulle, et "aa ma ei teadnudki, et Imbsu karutammuja on!" Mul jättis süda kõik löögid vahele! Karutammuja? Mis mõttes??? Ta ei ole karutammuja!!! Ta närvitseb küll boksis ja ma tean isegi põhjust, see on see, et ta Suur Ema ehk Beebi ei asetse ta kõrvalboksis ja ta siiberdab tema poole edasi-tagasi. See on sellest, et ta on närviline ja sellise asja nimi on "box-walking" Ma tegelen probleemi lahendamisega ja olen igasugusied telefoninimbreid kogunud, et vahetada bokse nii, et meie vorstid oleks kõrvuti. See ei ole siiamaani eriti lihtsalt sujunud, kuna ei taheta ju boksi vahetada...Eniveis...kui kuidagi ei saa siis kuidagi ikka saab ja ma olen kindel, et see probleem laheneb peagi!

Pühapäeval tegin puhkepärva sest ma suvitasin maal =P

Esmaspäeval, kuna auto oli minu käes, otsustasin kohe peale tööd talli minna. Ma olen täheldanud, et tööpäeviti, kui ma otse peale tööd lähen, on kohal ainult üks inimene :D Tunni-pooleteise pärast hakkab alles rahvast igast ukse- ja aknaaugust sisse voolama. Kuna ilm oli suppper mõnus- soe päike paistis, mis varjutas sajaga jaheda tuule, siis otsustasin õue uuele platsile minna trennitama. Tõin pojakonna sisse, olime üksinda tallis ja huvitaval kombel on ta nüüdseks üksinda ikka väga vana rahu ise, vastupidiselt sellele, kuidas ta lapsepõlves üksinda tallis trallitas. Üksinda rahulikum, kui teistega koos, et oleks puust ja punane. Puhastasin ära, avastasin, et keegi oli kaela nii näksanud, et karv rullis ja liha väljas, meeldiv! Lasin lillat peale. Päitsed pähe, kaitsmed jalga ja korde otsa. Kablutasime õue platsile. Tõepoolest väga super pinnas, samal päeval oli ka platsi silutud, äärmiselt meeldiv muidugi! Kusjuures maneezi pinnast oli kastetud, korralikult, nii et seal oli kohe väga porine-vesine :D
Väliplatsil tegi trenni täkk, keda tatu krõllitas nii, et silmad krillis :D Kael pikkas ja ise maru puhevil...avaldas huvi niiviisi:D
Tõmbasime platsi taha nurka ja hakkasime kordet tegema. Hästi kerge ja lihtne trenn sai, sammu-traavi, üleminekud, suunamuutused...mõnus. Ma ei tahtnudki väga peale pressida. Esimest korda uuel platsil ja "sõber täkk" ka silmapiiril, kelle jaoks oli vaja uhke olla :D hõhõ! Hullas ka veits! Mingi pool tundi vast tegime. Pärast jalutasime ka päris pikalt, vaatasime aiast välja ja kõndisime platsi risti ja põiki läbi.
Sees tõmbasin ta lambakindaga üle, seda ta kaifib. Harjad ei ole nii väga lemmikud aga selle kindaga paitamist kaifib küll XD On lapseke ikka! Sõi müslit ja mõnules.
Siis viskasin ta välja, paar tundi sai väljas veel olla enne kui sisse peksti. Koplis vaatas sellise pika näoga vastu, et "noh, oligi kõik või?" :D

Järgmise blogimiseni,
Heidi